pühapäev, 17. jaanuar 2016

Teater: "Lantimiskunstnikud"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Lantimiskunstnikud
Teater: Linnateater (Salme Kultuurikeskuses)
Kestus: 1h 50 min
Lavastaja: Paavo Piik ja Diana Leesalu 
Osades: Maiken Schmidt, Liis Lass, Kaspar Velberg, Mart Toome, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius
Esietendus: 29.09.2012
Millal nähtud: 23.10.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ühte näidendit ei satu ma just tihti teist korda vaatama, kuid “Lantimiskunstnikud” kutsub sulnilt ja järjekindlat mind end uuesti kaema juba pikka aega. Otsustasin järgi anda, kuigi ega ma niiväga vastupanu ei osutanud ka. Tegelikult üldsegi mitte. Mis teeb antud tüki nii eriliseks, et teist korda 21 eurot välja käia? Näidend on läbi immutatud huumorist, tõesti ka naljakast huumorist, mis tekitab vaevatult kaasaelamise tuhina ning loob ülihea õhkkonna ja tänu sellele vastava tuju ka vaatajas. Peale selle on väärt kvaliteedimärk ka see, et tegu on tükiga, mis juba aastast 2012 on Linnateatri repertuaaris, kuid mis suudab siiani tuua täismaja ning tekitada publikus õhinat ja valjut naeru otse südamest. Kõik kelledega vesteldes on välja tulnud, et antud etendust on nähtud, kiidavad seda taevani.

Pealtnäha on tegu suhteliselt lihtsakoelise ja ebaoriginaalse näidendiga nii sisult, sõnumilt ning ülesehituselt. Ja sügavamale sissepoole vaadates see pilt ei muutu. Lihtsuses aga seisnebki võlu, kuid kahtlemata on antud tüki tõmbenumbrid ikkagi tohutult mahlane ja vaimukas tekst ning sarmikad noored näitlejad, kes ilmselgelt naudivad antud rolle üliväga. Seda illustreerib muuseas tõsiasi, et nii esimesel vaatamisel kui teisel, leidus stseene, kus näitlejad ise naerma purskasid või pihku itsitasid, sest lihtsalt niivõrd naljakas oli neid koomilisi dialooge pidada ning totakaid stseene läbi viia. Mäletan, et nalja tegi neile näiteks seik, kus nohkar seletab, miks tal pükstele nii palju taskuid õmmeldud on. Kindlasti leidub inimesi, kes näitlejate rollist välja koperdamiste peale just positiivselt ei vaata, kuid minu jaoks sõltub see kontekstist. Antud juhul on tegu komöödiaga ning siin ei ole ükski itsitus või naer, kas siis publiku poolt või lavalt, mitte kuidagi mitte mingites tingimustes vale reaktsioon, otse vastupidi. Minu jaoks on see väga sümpaatne, kui ka näitleja ise suudab pärast mitmekümneid kordi ühte tükki esitatuna ikka selle üle rõõmu tunda, kaasa naerda ja selle lõbususes õige veidi kontrolli kaotada. Sellised reaktsioonid tekitasid vaatajas omakorda veel rohkem lõbu ja lusti -- naer on nakkav.

Loo keskmes on kolm luuserit: kampsun (Kaspar Velberg), nohkar (Henrik Kalmet) ja priimus (Märt Pius). Üks põletavamaid ühisosi neil on, et kellelgi neist ei ole naiste hulgas menu. Seda nutust olukorda püüab parandada aga lantimiskunstnike kursus, kus kitsastes nahkpükstes naistemehest pahapoiss kutte koolitama hakkab, et kuidas siis lõpuks süütusest lahti saada. Otse loomulikult teevad poisid piinlikke, kuid koomilisi prohmakaid, saavad nõuandeid, mis on samalaadsed ning lõpuks, leiavad tee naiste seelikute alla. Seega, ei midagi uuenduslikku või ennekuulmatut. Süžee aga toimib sajaga, sest pakett on tehtud ligitõmbavaks kui kõige ekstravagantsem pühademuna, kuigi seestpoolt on tegu tavalise keedumunaga. Loomulikult võimaldab poiste siiras tahe ja vankumatu järjekindlus leida publikus sajaprotsendilist poolehoidu ning lõppkokkuvõttes on keeruline kolmele luuserile mitte, sõrmed ja varbad ristis, kaasa elada. Olgugi siis, et nende eesmärk ei ole just õilsate killast.

Kuidas siis naisi lademetes jalust rabada? Nimelt on vaja meelde jätta vaid üks tegutsemisreegel: kui ego on suur, siis alanda, kui ego on väike siis tõsta. Kõlab lihtsalt ja isegi loogiliselt, iseasi, aga kas ta reaalsuses ka toimib ning keskmiselt, mitu protsenti sajast. Lantimisekoolis oli psühholoogial õpetatus märkimisväärne osa. Endalgi oli huvitav naiste krabamise pärleid kuulata, näiteks kuidas tähelepanu haarata, seda hoida ning konkurentsi neutraliseerida. Mind veidike aga häiris, et naissugu esindasid tükis vaid tibi tüüpi naised või siis valiti meelega sellised eksemplarid või siis lähtuti reaalsusest, kus klubides väidetavalt enamasti just sellised näitsikud ringi liiguvadki. Mis siis ikka. Vähemalt ühe poisi tõelise kiindumuse objekt omas veidi rohkem sisu ning immuunsust naistemeeste vastu, tõestamaks, et ka teistsuguseid naisi peale beibede võib leiduda. Mis aga juhtub kui eesmärk on saavutatud ning naisi voolab sisse nii uksest kui aknast? Psühholoogiast lähtudes, liiga palju üht ja head asja ei too alati lõpmatuseni rahuldust. Kursus õpetas vaid kuidas naisi saada, kuid juba teine tase on, kuidas naisi hoida ja kuidas edasi käituda. Samas peab aga ka järgmisteks sammudeks huvi olema, mida meie kangelastes suures mahus ei leidunud... veel.

Kuigi tekst on näidendis vaieldamatu staar, olles voolav, terav, ja kohati lausa pisaraid silmi toovalt koomiline, leidus mitmeid aspekte, nii väiksemaid detaile kui silmapaistvamaid võtteid, mis omas elemendis ka hiilgasid ja meelde jäid. Poiste õppekatsed tüdrukuid oma äsjaõpitud trikkidega rajalt maha võtta ja n-ö tagasikeritud vigadeparandused oli omapärased vaated sellele kuidas ühte ja sama asja saab teha edukalt või siis täielikult läbi kukkuda. Riietuse hoogne, särtsu täis ning vahva vahetusstseen, kus nunnudest piimanägudest said tõelised mehed, oli efektne ning lausa tiris kaasa elama. Peab ka mainima, et, kuigi jah, riietus ei riku meest, võib just see õige outfit taset tõsta sajakordselt. Kuigi väidetav Eesti tipplaulja Mai-Liis Juuni (Liis Lass) mind just jalust ei rabanud, langes samasse auku kuhu ülejäänud tükis esinenud beibed, oli teda võõrustav totakalt koomiline muusikasaade kentsakalt nauditav vahepala kolme poisi ponnistustele saada naisi. Meeldejääva ning igati toimiva detailina võib mainida ka tegelaste monolooge, mis jagatud üle etenduse, ning kus karakteritele anti veidi aega publikule pajatada enda motivatsioonidest, muredest ja soovidest. Need võimaldasid, muidu suhteliselt pealiskaudsetele tegelaste, rohkem värvi ning andsid vaatajale võimaluse naerust nutta. Samas aga suutsid näidendile laiali pillutud fraasid nagu "marineeritud morsk," kiiksud nagu nohkari kiindumus oma vanadesse tossudesse ja kampsunil soov olla pärast muutust hoopis tagi, vaevatult ise ka naeru välja meelitada.

Värskeid, punapõskseid ja entusiasmi täis noori näitlejaid on alati meeldiv jälgida, eriti kui nad ilmselgelt naudivad laval olemist ning kui tüki sisu võimaldab neil vabalt ennast väljendada ja lõdvaks lasta. See ei ole tükk, kus otsida geniaalset näitlejameisterlikkust või hingematvaid etteasteid, tegu on heatuju etendusega ning seda pakuvad ka näitlejad oma karakterite kaudu. Igal ühel kolmest "kangelasest" olid oma kiiksud ning erisused, näiteks meeldis mulle nohkari eripärane kõnemaneer. Ka vaoshoitud ning tõsine kampsun ning tagasihoidlik ja poisilik priimus leidsid mu poolehoiu. Samuti meeldis mulle, et Maiken Schmidt kehastas niivõrd vastandlikke tegelasi nagu kena krapsakas beibe ning hommikumantlis mammalikku nohkari muretsevat ema. Viimane oli ootamatult kihvt tädi, vaatamata sellele, et oli nagu iga teine lapse pärast sabiv memm. Boonusena siin tundsin ma tõelist keemiat kampsuni ja emme vahel, millel oli tõeliselt potentsiaali. Siinkohal oli lõbus tõsiasi ka see, et kampsuni ja nohkari vahel tundus arenevat tõeline sõprus. Miks mitte teha tükile järg? Mamma ja kampsuni armuromanss ning nohkari põrgupiin sellest tulenevalt? Kõlab lustakalt!

Jedimeister (Mart Toome) ehk härra lantimiskunstniku enda väike saladus oli ka ootamatu, kuid koomiline väljavõte sellise kõva võrgutamiseksperdi elust. Kõik ei ole nii kui paistab. Kindlasti aga on mainimise ära teeninud tema ülikitsastes nahkpükstes pepu -- tegu oli otsekui päris eraldi tegelasega. Kolmele hurmurile vastukaaluks oli tegevustesse lisatud ka üks tavaline alfa-isane (Priit Pius), kes naisi leiab ka ilma lantimiskursuseta, ning tema segadus olukorra üle, kus kolm uustulnukat oma vingete psühholoogiaoskustega kõik chickid ära korjavad, oli omamoodi sümpaatne ja nunnu. Ärgem unustagem ka "taustatantsijaid" ehk hipstereid kohvikutes "arukat" ja "ülitähtsat" juttu puhumas.

Kuigi Salme kultuurikeskus mahutab märksa rohkem publikut, meeldis mulle Hobiveski omapäraseid lahendusi võimaldav ning intiimsem keskkond hulganisti rohkem. Seal tunneb publik end otsekui näidendi osana ning tegevus ja tegelased on lausa käega katsutavad. Samuti meeldisid mulle Hobuveskis olnud versiooni ruumilised lahendused, sest võimalusi oli kõvasti rohkem kui klassikalisel laval. Esimest korda nägin antud tükki vist aasta 2014 alguses ning kindlasti on selles toimunud muudatusi. Näiteks, Mart Toome on asendanud Karl-Andreas Kalmeti ning, kui ma ei eksi, siis oli mitmeid stseene või detaile putitatud või üldse eemaldatud. Näiteks, mäletan palju rohkem stseene mannekeennukkudega, kuid uuemas versioonis neid pea üldse ette ei tulnud. Sellest tulenevalt tundus esimene versioon kuidagi enam õpetlikum, teelusikatäis tõsisem ning inetuma reaalsusega. Vaatamata kõigele, oli tükk aga just nii hea kui mäletasin seda olevat.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar