Teater: "Patu käsk"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Patu käsk
Teater: Ajateater
Kestus: 1h 30 min
Lavastaja: Anne Velt
Osades: Katrin Valkna, Liis Haab, Tarvo Krall, Veikko Täär, Hans Kaldoja ja Rauno Kaibiainen
Esietendus: 31.05.2015
Millal nähtud: 02.10.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt ajateater. ee kodulehelt

Kui aus olla, siis müüsid mulle pileti maha kaks tegurit: Indrek Hargla ja ajalooline taust. Ma ei vaevunud tutvuma isegi sisukirjeldusega, sest see pole ju üldse tähtis, peaasi, et mainitud komponendid kõrvuti etenduse loomises või laval rolli mängivad. Pärast nägemist, mõtlesin, et oleksin võinud ikka veidi uurimistöö teha ja seda üldse mitte sellepärast, et tükk oleks vilets või pettumus, vaid ootasin õhinaga keskaegset krimilugu (lähtudes autori viimasest nähtud etendusest, “Testamenditäitjad”), kuid sain aga hoopis midagi teistsugust.

Tallinna keskaegne sümbol, Vanalinn, on tõeline pärl kui mitte teemant ning selle autentselt ajalooline keskkond ja hõng võimaldab just sellel detailil tuginevaid tükke edukalt lavale tuua, luues realistliku ning ideaalse konteksti koos asjakohase õhkkonnaga. Eelnevat täisvõimsusel pakkuvaid kõikvõimalikke paiku leidub hulganisti ning selle asemel, et lasta neil unustuste hõlma vajuda, on tohutult hea meel teada, et Eesti teatrid ei pelga neid kasutada kui meelihaaravaid keskkondi oma lavastuste raamiks. Seekord on toimumiskohaks Katariina kirik Vanalinnas. Vaataja lennutatakse otsekui ajas tagasi ning käesolevas etenduses on sihtperioodiks tormiline periood Tallinnas, mida juhtis uue surmava haiguse laine ning värske usulahk.

pilt ajateater. ee kodulehelt -  Foto: Mats Õun

Tükk ei olnud üllatuslikult niiväga dramaatiline või ülevoolav, ka ei tekitanud ängistav, lõputute piirangute ja keeldudega ebaturvaline keskaja keskkond muserdust. Tegelaste ümber ringlevad ohud kui raisakotkad olid aga kõike muud kui alus lõbusale ja meelelahutuslikule: higitaud, religioossed kapriisid, repressioonid, naiste haavatav positsioon, silmakirjalikkus, ahnus... Osad kirjeldused, näiteks haigusega võitlemise meetodid, olid suhteliselt ilustamata otsekohesed ning võigas oli kuulata kuidas jõleda haigusega võideldi sama jõledate vahenditega. Siiski, etenduse eesmärk ei tundunud mulle olemaks niiväga vaatajat šokeerida, ennast süümepiinu või kaasa tundma panna, nukraks teha, siht oli eelkõige harida ja illustreerida seika Tallinna ajaloost südamlikus võtmes läbi klassikaliselt heade ja halbade tegelaste. Samuti oli tükk just piisavas toonis vaoshoitud, et vaevatult sai keskendatud nüanssidele ning jutustada iseenesest ju positiivsest lugu teisest võimalusest, mitte ainult loos figureerivatele inimestele, vaid ka Tallinnale. Oma osa toimuvast hõlmas ka üleloomulik element ning ettekuulutused, mille sisu lahtimõtestamine loo kulgedes aina selgemaid jooni võtab. Veel räägib tüki kasuks terviklikkus. Nähtu jättis vaatajale rahulolu tunde. Lool oli algus, teekond ja lõpp, rippuma ei jäetud küsimusi ning karp pandi kinni ning seoti ilusti lips ka peale.

pilt ajateater. ee kodulehelt - Foto: Mats Õun

Reformatsioonile eelnevas ja alguseaegses Tallinnas demonstreerisid tegelased tüüpilisi tolle perioodi inimestelt eeldavaid pahupooli, kuid ka voorusi. Ole sa jumalasõna kuulutaja või kaupmees, keegi neist ei saanud kiidelda positiivsete omadustega, mida võiks nende elualadega seostada. Otse vastupidi, esile toodi tumedam poolt, mille aluseks oli aga puhtalt inimlik instinkt: ellujäämistahe. Siinkohal pean esile tooma evangeelse jutlustaja, kes Martin Luhteri õpetust Tallinna levitama tuleb. Temas oli just paras annus julmust, ratsionaalsust ning kavalust, muutumata aga oma olemuses üdini vastumeelseks. Tõeliselt puhta südamega oli peategelane, Hildegard, kes tõusis esile oma õilsuse, aususe, julguse, lahkuse ja jumalakartlikkusega. Tema liigne kohusetunne aga hakkas talle vaikselt koormaks ja probleemide allikaks muutuma. Isiklikult ei naudi ma niiväga lumivalgete tegelaste jälgimist, sest tihtipeale on nad oma puhtuses ning voorustes ilmetud ja igavavõitu, kuid Hildegard suutis lõpuks siiski teha enda jaoks õiged otsused, mis talle suures plaanis pori valgele linale heitsid, võrreldes teise teekonna valimisega, kuid minu jaoks oli sellel konkreetsel poril kirkad värvid ning koheselt muutus tegelane intrigeerivamaks, sümpaatsemaks ning kergemini samastatavaks. Surmasuust päästetud ja Hildegardi tiiva alla võetud lõbutüdruk Mergelein oli aga vastupidiselt oma ametile, ingelliku välimusega ning täiuslik ja nutikas valik niivõrd erineva kahe tegelase kehastamiseks. Eraldi pean mainima ka Katariina kirikut kui salapärast, kuid täieväärtuslikku liiget tegelaskonnast.

pilt ajateater. ee kodulehelt - Foto: Mats Õun

Loo puändi või siis põhikonflikti suutsin juba varakult ära aimata ning pikapeale pusle kokku panna. Kummale poole langeb otsuse, mille peategelane peab tegema ning millest sõltub rohkemgi kui tema enda saatus, eeldasin ka juba varakult, kuid õnneks ei eemaldanud see teadmine massiivselt pingekruttimist, sest kuni tegu pole toimunud, on kõik variandid valla. Mõeldes loo põhisuunale, tuli mulle kõige ootamatumalt romantilise aspekti lisamine, mis oli igati teretulnud ning mõjus pehmendavalt arvestades konteksti, kuid saades killukese infot selle tärkamisest, oli mulle selle raja kulgemine selge.

Toon veel välja pealetükkimatu, kuid kõneka ning asjakohase kujunduse, eriti valged alla langevad riideosad, milledele projekteeriti eri pilte, aitamaks luua keskkonda konkreetse stseeni, ruumi, õhkkonna või emotsiooni kujundamiseks. Pluss punktid ka vahvale teadvustaja/sissejuhataja/kohanäitaja härrasmehele, kes oli äärmiselt multitegus ning keskkaja kombeid ja kõnemaneere viljelev.

Soovitan soojalt kombineerida etendus koos muuseumi/näidendi/kogemusega, ma ei teagi kuidas seda täpsem on nimetada, Tallinna Legendid, mis annab perfektse sissejuhatuse etendusse ning aitab jõuda just õigele keskajast inspireeritud lainele.