teisipäev, 27. oktoober 2015

Teater: "Aju jaht"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Aju jaht
Teater: Linnateater
Kestus: 2h 30 min
Lavastaja: Diana Leesalu
Osades: Indrek Ojari, Allan Noormets, Piret Kalda
Esietendus: 22.02.2014
Millal nähtud: 17.10.2015
Minu hinnang: 4.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Toimumispaik: Kõrgendatud turvalisusega hullumaja kurjategijatele (võtme sõnaks siinkohal “kõrgendatud turvalisus”), mille eesmärk ei ole välja näha kui tavapärane hulluasutus ja kohelda sealseid elanikke kui vaimupuudega ohtlikke endisi kurjategijaid, vaid kui õrnu haigeid inimhingi, kes vajavaid vaid arusaamist ja kaastunnet – hmmm, mitte just kõige ohutum ja kindlustunnet pakkuv kontekst kirjanikule, kes leiab ennast juhataja kabinetis, et saada luba intervjueerida ühte patsienti oma raamatu tarvis. Nupud on paigas, mäng võib alata.

Loo autor Anthony Horowitz on muuhulgas tuntud tegija krimiseriaalide stsenaariumite vorpimisel, näiteks on tema sulest pärit omajagu “Midsomeri Mõrvade” episoode ning kohandanud ekraaniversioonideks on ta ka Hercule Poirot seiklusi (olen suur viimase fänn ja vist kõik osad ära näinud). Antud lugu ei ole aga niiväga klassikaline krimitükk kui sadistlik kassi-kiire mõttemäng, kus ei otsita konkreetset kurjategijat, sest mõrva ei toimu loo kulgedes, vaid tapmised on korda saadetud minevikus ning nüüd tegeletakse tagajärgedega ehk mis saab mõrvarist pärast kinninabimist -- põhieesmärk aga loodetavasti uute koksamiste ärahoidmine. Kuigi ma nimetaks etendust pigem psühholoogiliseks põnevikuks või thrilleriks, paneb see tüüpilise krimijutu eeskujul vaataja nuputama ning intensiivselt kaasa mõtlema: kes, kuidas, miks ning mis on tõde. See, et laipa ja salapärast mõrvarit väljaselgitamiseks loosse lisatud ei ole, ei tähenda, et tegu ei ole närvikõditava psühholoogilise labürindiga leidmaks õiged vastused sellest sügavast manipulatsioonirägastikust.

Tükis keerleb kõik vaid ühe suuna ümber: manipulatsioon ehk kellegi enda pilli järgi tantsima panemine. Kes lõpuks peale jääb, kas osav manipulaator või on lool üllatusi varuks (vihje – muidugi on!), kes on julma mängu tegelik juht ja kes mängukann – siinkohal tuleb tõdeda fraasi: kõik ei ole nii must-valge kui esialgu tundub. Näidendi kulgedes muutus minu arvamus pidevalt, kuigi mõned ideed jäid enam peale kui teised, siiski, tükk ise on tegelastele lisaks meisterlik publikumanipulaator. Meelitades tegelased endi vabal tahtel eluohtlikesse ja kaitsetutesse olukordadesse nii vaevatult, otsekui võluväel, sundis lugu ka publikut kõigesse ettesöödetavasse umbusaldusega suhtuma – tähtis ei olnud tegu, vaid selle motiiv.

Tükki võis vaadata kahtpidi, kas püüda sellele ära teha ning puändid ja lõppseisu ette ennustada, lähtudes leivapuruna siin-seal leiduvatest vihjetest (mida mina proovisin korda saata) või lasta ennast ootamatutel pööretel lihtsalt kaasa viia (nagu eeldatavasti tegi mu lähedal istuv naine, kes iga veidigi üllatava muutuse valguses ka mulle selgesti kuuldavalt õhku sisse ahmis – see muutus juba koomiliseks). Kuidas aga esimest varianti lahti harutama hakata, kui kedagi ei saa usalda, võtta nii nagu nad paistavad või väidavad -- kõik olid omamoodi kahtlased või hullumeelsed. Ma nautisin näidendi sarnasust sibulale või siis matrjoškale, mille ühe kihi alt tuli esile järgmine ja selle alt jälle järgmine, kuni hetkeni kus sa kahtlesid ka enda selges mõistuses. Ka loo kulminatsioon, olenevalt kuidas võtta ja kui usaldamatu sa oled, ei andud sajaprotsendilist garantiid, et see nüüd viimaks ongi sulatõde – mina siiralt kahtlustasin, et ega pole taas tegemist vaid järgmise sibula kihiga.

Kuigi veri pritsis kui ketšupipudelist (ma olen täitsa veendunud, et oligi ketšupipudel!) ning muuseas vehiti terariitadega ja ähvardati kõrisid lõhki tõmmata, oli etendus siiski humoorikas võtmes, pigi, süsi ja mustema musta huumori võtmes, kuid siiski, nalja sai. Vast ei ole selline brutaalne huumor, et veri purskab ja sina naerad, just kõigi tassike teed, kuid muige peaks esile manama kasvõi teatud olukordade absurdsus. Kahtlemata oli eesmärk esile tuua õudusjudinaid, kuid sündmuste arulageduse kontekstis ei saanud need kohe kindlasti olla õudne õudne vaimukused vaid pigem “Issake! Miks tal küll nii naljakalt sureb! Ma ei suuda naeru tagasi hoida!” naljad. Jah, lastele on tükk keelatud, kuid jõledat huumorit jätkub terveks õhtuks. Mida psühhopaatidelt ikka oodata (see ei ole spoiler)!

Allan Noormets oli juhataja/doktori rollis hullumeelselt geniaalne ja õudustäratavalt tõetruu olemusega. See oli puhas kunst, kuidas tegelane loo kulgedes muutub ühest skaala otsast teise niivõrd usutavalt ning äkitselt, kuid samas voolavalt nagu lõõtspill, üks hetk üks äärmus ja siis tõmbab järku tagasi. Suurepärane etteaste! Ka trio teised tegijad Indrek Ojari ja Piret Kalda said kiiduväärselt hakkama ning kolme lavapartnerlus oli nähtav, siiski, röövis nahaalselt etenduse põhifookuse ainuisikuliselt Dr Farquhar.

Püüan alati ennast saalis esimesse ritta positsioneerida, sest tunnen, et just seal saan vahetut teatrikogemust. Ka seekord õnnestus mul ennast ette rebida ning õnneks (!) ei olnud minu ja psühhopaatide (see ei ole spoiler!) vahel midagi ega kedagi ja eks see aitas kaasa külmavärinate paaril korral ühe keha liuglemisele. Lavakujundus oli antud etendused eriti detailirohke ning soovitan soojalt silmad lahti hoida ning mitte ainult näitlejatele keskenduda. Pilku võiks visata ka piltidele, raamatutele ja teistele esmapilgul vaid dekoratiivsetele esemetele. Ka muusika sobis kontekstiga ideaalselt ning oli sellise klassikalise krimka õõvastava meloodiaga.

Kokkuvõttes: Väike võigas põnevusõhtu garanteeritud!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar